Content area
Full Text
Aastatel 1944-1954 koolitati Eestis arhitekte Tallinna Polütehnilises Instituudis. Kokku lðpetas seal 113 arhitekti. 1949. aasta sügisel arhitektide vastuvðtt katkestati Moskva ministeeriumi käsul. 1950. aastal alustati arhitektuuriðpet vastloodud Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis, millest kujunenud kunstiakadeemias on see jätkunud tänini. Artikkel uurib arhiividokumentidele tuginedes läbiviidud muudatuse pðhjusi, sidudes selle stalinismi ajaloolise kontekstiga ning eesmärkidega kujundada arhitektidest kunstnikke, kes koos tarbekunstnikega looksid vormiküllast stalinistlikku arhitektuuri.
Arhitektuuriðppe ajalugu Eestis ei ole ülemäära uuritud valdkond, selle stalinistlik periood veelgi vähem. Arhitektide koolitamise taastamine Tallinna Tehnikaülikoolis (TTÜ) 2012. aastal1 on seda teemat oluliselt aktualiseerinud. Eesti Kunstiakadeemia 100 aasta juubeliks ilmunud kogumikus avaldas Mart Kalm artikli „Miks TPI sulges ja ERKI avas arhitektiðppe?",2 kus ta püstitas ðigustatud küsimuse, millele varasemad kirjutajad polnud tähelepanu pööranud. Kunstiakadeemia patrioodina otsis Kalm Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) arhitektuuriðppe sulgemise pðhjusi eeskätt institutsioonikriitilisest lähenemisest, TPI puudustest ja isikutevahelistest pingetest, püüdes samal ajal näidata EKA-t positiivsena (tegemist oli juubelikogumikuga). Loobudes stalinistliku ajastu ideoloogilise konteksti käsitlemisest ning konstrueerides olukorra, „kus ideoloogiakriitika ei toimi"3, jättis uurija kðrvale laiema pildi ehk selle, kes ja kuidas Eestit, sealhulgas kðrgharidust üleliiduliselt juhtis. Seetðttu jäi materjali järeldusteks napiks ning pealkirjas püstitatud küsimus Sieti vastamata. See sundis teemaga jätkama4, seda enam, et ka TPI nðukogudeaegsetes artiklites on arhitektuuriðpet kajastatud üsna üldiselt5.
TPI-s koolitati arhitekte kokku kümme aastat: 1944-1954, esimene lend lðpetas 1950. aastal ja viimane 1954. aastal. Arhitektide vastuvðtt katkes 1949. aasta sügisel. Miks siis ikkagi? Kes, millal ja miks selle otsustas? Siinne käsitlus asetab need küsimused Stalini aja ning üleliidulise kðrghariduse juhtimise konteksti. Nagu allpool selgub, on selle aja arhiividokumentidest6 vðimalik leida kindlamaid vastuseid ja tuvastada ka Eesti arhitektuurivaldkonna ideoloogilisi „agente". Ajastu retoorika dekodeerimine, „kommunistliku ilukðne deheroiseerimine"7 ja ridade vahelt lugemise oskus on vajalik kogu nðukogude perioodiga tegelemisel, ehk nagu on öelnud David Vseviov, on vaja spetsiaalseid „prille".8 Allikakriitilisust on vaja ka mis tahes teise ajalooperioodiga tegelemisel. Stalinismi uurijad Venemaal9 ja Eestis10 on siin pärast arhiivide avanemist väga palju ära teinud. Metodoloogiliselt ðpetlik on Kaljo-Olev Veskimäe lähenemine: „Pole ju mðtet uurida ENSV kðrgemat seadusandlikku kogu Ulemnðukogu, selle valimisi, saadikuid, kooskäimisi ega tööviljasid - seadusi - kui vastused vaatavad vastu EKP KK otsustest. [-] Mis mðtet on nðukogude koolipoliitika mðistmiseks tuhlata haridusministeeriumi paberites, kui minister sðelus KK kooliosakonna vahet, et propagandasekretärilt ilmtingimata vðimalikult täpseid juhtnööre saada."11 Niidid viisid alati ühte keskpunkti - partei keskkomiteesse, mis sai...